5. peatükk
Vahepeal ilmus klassikaaslaste seas laps, kes kutsus Ryosakut hüüdnimeks "Pissipoiss".
Ja see mõjuvõimeline hüüdnimi on klassis oma koha leidnud.
Ma olen kindel, et see on sellepärast, et tema WC-käigute arv on viimasel ajal suurenenud.
Muidugi ei kutsunud teda keegi isiklikult nii, aga ta tutvus Ryosakuga ühe õpilase kaudu.
... Hr. Takada, sind kutsutakse "Pissipoiss".
Inimene, kes talle seda õpetas, oli poisike nimega Sigeharu Oyama, aasta noorem kui tema.
Oyama teadis oma klassiõpetajalt, et Ryosaku käis tihti tualetis.
Tegelikult oli Oyama pojal ka probleeme urineerimisega.
Juba varases eas oli tal kalduvus kusele minna.
Oyamal ei olnud ebatavaliselt palju kordi nagu Ryosakul, kuid kuna ta oli sündinud nõrga põie sfinktri ja kuseteede lihaste juures, isegi kui tal oli urineerimissoov, ei saanud ta õigel ajal tualetti minna. Oli probleem, et ta seda teeks.
Ja nagu Ryosakul oli eriline koht klassi taga nurgas, oli ka Oyamal eriline koht oma klassiruumis.
Oyama klassiõpetaja ütles talle, et oli üks sinu moodi vanem õpilane, kes oli mures pissimise pärast, nii et ta ei pidanud selle pärast nii palju muretsema.
Ryosaku tänas siiralt seda "kaaslast" väärtusliku teabe andmise eest.
Nagu Ryosaku, oli ka Oyama üksildane inimene klassis ja ühine nimetaja oli see, et tal polnud ühtegi sõpra, kuid see ei viinud nende kahe vahel sügavamate suhete tekkimiseni.
Oyama veetis enamuse oma puhkeajast üksinda õue nurgas, päikese käes.
Nagu vana mees...
Varsti hakkas ta ka Ryosaku raamatukogusse minema.
Nende kahe puhul, kui nad kohtusid üksteise silmadega, kummardusid nad mõlemad kergelt... selline oli nende suhe.
Ei Ryosaku ega Oyama ei istunud samal laual, rääkimata üksteise kõrval.
Kuigi nad tunnistasid ja austasid teineteise olemasolu, olid nad ettevaatlikud, et mitte sattuda teineteise "maailmasse".
